2.4 sellpärast just

2/14/2006 4:50 AM
mõnikord, kui nii hea on,
et kehakarvad ei tea,
mida selle kõigega pihta hakata -

sellised pühapäevahommikud,
kus vanaemad meid juba ootavad
ning me ikka veel kaisus oleme

ja päike tuleb uue kaarega,
teiseltpoolt maja, koos mu ninaga,
su juustest läbi

siis, kui on kasvõi ainult seepärast hea,
et sul on soe või
et hoiad minust kinni
ja kallistad nagu ma oleks päris-päris
sinu oma

siis, kui ma tõesti-tõesti,
siin ja praegu
õnnelik olen,


siis ma mõnikord itsitan




endamisi,
nagu väike plika

sina panid seda mõnikord pahaks,
arvasid igasugu asju

sest sa vist ikkagi ei tea,
kui väga ma tahaks su
pehmele unesoojale kehale
tuhandeid musisid teha

isegi kui kõik maailmad meie
järele ootama peaks
isegi kui
sa oled
kärsitu,
et ma ikka veel ei ärka


...kui väga ma seda sulle praegu soovin

ja sellepärast just!
;)

2.3 Öö tuli ja viis mind hommikusse

Öö tuli ja viis mind hommikusse 1/8/2005 7:26 PM

Paar päeva võivad elu jooksul nii paljus tavapärasest erineda.
nad panevad inimesed olukordadesse, kus viimased kunagi enne
olnud pole ega saa üpris suure tõenäosusega ka enam
kunagi olema.

Eesmärk on nii kindel, olgugi, et võimatu.
Ta on kindel... Vajadus suurem kui tahe - tegelikult on üks alati
teisest sõltuv. Hirmul pole siia asja. Meeleheitel ehk aeg-ajalt...

Kuskil siin tekivad valikud, kindlad arusaamad
valikutest; otsused; ennastületavad pingutused; lootusetusega tõttvaatamised; arusaamad endast ja teistest; eneseohverdused; võimaliku ja võimatuse piiride
nihutamine jms.

Mõelda vaid, paar tühist päeva ühe elus, mis muudavad kõike ja üldse mitte sellepärast, et nad niiväga teistmoodi olid...
See ununeb peagi...
Nendel päevadel - mis seal salata,
ka öödel on silmad teravama piguga, kõrvad kõrgendatud
tundlikkusega ja hingel pehme pind, kuhu isegi võhivõõrad sügavaid jälgi jätavad -
rääkimata siis omadest...

Mõistus tahab südamele koha kätte näidata.

Nendel päevadel - mis seal salata ka öödel maailm põleb.
"The world was on fire No one could..."

Hommik saab olema lihtsam.
Ülehomne taaskord tavaline?

2.2 ärgata on hea.

ärgata on hea. 8/31/2004 6:58 AM

avan silmad. ei - jätan nad poolpaokile.
kuulatan. hommik...!
sirutan parema käe sõrmi, vasaku käega neid õrnalt hõõrudes.
tõmban (küljele keerates) teki üle õla. piilun nurga alt toa ukseseina
ja nüüd vastassuunas - aknast välja. silmad on nüüd juba täitsa lahti.
venitan neid suuremaks ja pilgutan paar korda.
haigutan.
siputan jalgadega
samal ajal ringutades.
nüüd sirutan ka käed teki alt välja.
heidan tekinurga enda kõrvale hunnikuks.
kargan püsti.
miskipärast tõstan käed õlgadest kõrgemale ja toetan sõrmeotsad kukla taha. haigutan jälle.
teen paar tühja sammu.
keeran ümber ja liigun kummuti juurde.
vajutan kolme nuppu.

silly love songs.
hea tunne on see õnn...

2.1 - (hoMMikujutt) Seal kus müra saab nime...

Seal kus müra saab nime... 8/17/2004 5:53 AM

Ei, see polegi müra. See on tükike elu, mis lihtsalt unest ärkas. „Waking Life”
Ta algab hommikuste sammudega ülakorrusel. Jätkub linnulauluga tänavanurgal ja plahvatab ukse taga päevaks.
Ta on loogiline ja samas nii etteaimamatu jätk kõigele eelnevale. Kas ikka on?
Kas see päev saab olema samasugune nagu kõik need 365 viimase aasta jooksul või nagu kõik need pea 9000 päeva minu elus?
Ei olnud ükski neist enne ega saa ka ükski neist pärast tänast sama olema. Keegi ei sa astuda ühte ja sellesse samasse jõkke kaks korda. Ei ole jõgi enam see mis hetk tagasi ega ka astuja. Ainuke vahe on selles, et olen täna teine kui eile ja seda teadlikult. Täna algab uus päev. Samas kausaalketis kuid hoopis teiste tugisammastega.
Uus lüli on keti otsas ja ma ise panin selle sinna!